Katsu vähe kabedamalt käia ehk vigased Boliivias

Boliivias ei läinud meil just nii hästi, kui me oodanud olime. Esimene ja kõige rängem takistus oli loomulikult meie masendav invaliidsus. Kui Nora ja tema tuikavad ribid veel suutsid, siis me Triinuga oma valutavate selgade ja ma pealekauba veel oma väändunud hüppeliigesega just rõõmsate ja seiklushimuliste matkajate mõõtu välja ei andnud. Pealegi ei ole boliivlased maailma kõige külalislahkem rahvas, unustusehõlma vajunud Couchsurfingu konto on seal vaid mõnel üksikul avantüristil, transport töötab neil just siis, kui ise oma logiseva metallpeaga heaks arvab ja barrikaadid strateegilise tähtsusega maanteedel näisid olevat pigem igapäevane nähtus, kui midagi muud. Kõik kokku ei olnud mitte sugugi unenägu, vaid hoopis see, et plaanis olnud vähemalt kahe nädala asemel veetsime Boliivias napid kaheksa päeva.

Boliivia pinnale astusime - või nagu eelmises postituses mainitud, lonkasime - me 11. novembri õhtupoolikul. Sõitsime otse maalilise Titicaca järve ääres asetsevasse 15 900 elanikuga turismilinnakesse Copacabanasse. Otsisime endale taaskord kõige odavama hosteli, mis seal leida oli, imetlesime rõdul kõõludes päikeseloojangupunas ilutsevat järve, viisime oma selvaseiklustest räsitud riided kohalikule pikapatsilisele indiaaninaisele pesta ja tegime linna peal väikese tuuri. Selva troopilise kliimaga juba ära harjuda jõudnud, tundus sealne öine õhutemperatuur üsnagi ebaaus selle kohta, et me olime ju ometigi Lõuna-Ameerikas ja kindlad-mütsid koukisime kotipõhjast välja omaette üsnagi rahulolematult torisedes. Külm oli seal sellepärast, et me olime 3800 metri kõrgusel merepinnast – altiplanol. Altiplano on maastikuvorm, mille põhilised omadused on tasasus (plano) ja see, et ta asub kõrgel (alto). Võib olla, et kunagi on seda pinnavormi kutsustud „alto y plano“ ja siis ajapikku nagu ikka juhtub lohisevate sõnadega, on ta kompaktsemaks kokku pressitud. Aga võib ka olla, et see mu rahvaetümoloogiline seletus üsna võsa poole on ja et tegelikult leidub sellele nimetusele hoopis kõrgelennulisem ja ladinakeelsem seletus, iseasi muidugi, kas üht pinnavormi saab nii tähtsaks pidada, et ta ümber nii palju ja mitte just eriti kavalat juttu veeretada, olgugi ta nii suur, et hõlmab osa Boliiviast, Tšiilist, Peruust ja isegi Argentiinast. Titicaca paikneb tolle kõrge platoo peal ja on sellega maailma kõige kõrgemal asuv laevatatav järv, mis on nii suur, et kaldaid ei näe ning seetõttu tundub ta olevat pigem meri kui järv.

Järgmisel ennelõunal lubasime endile pika ja mõnusa hommikusöögi ühes kohalikus kohvikus. Hästi vahva oli see, et juba Peruu lõunaosas ja eriti nüüd Boliivas hakati meid meie lahustuva kohvi paranoia peale imeliku näoga vaatama. Lõpuks saime aru, et sinna piirkonda Nescafe hirmsad kämblad vist veel ulatunud ei ole. Juhuuu! Hiljem, kui juba Argentiina pinnale jõudnud olime, saime teada, et Boliivia on justkui Ladina-Ameerika viimne kants ja vastupanukeskus läänemaailma invasioonile, riik, kus üle poole elanikest on puhast indiaaniverd ja kus elab vaid 15% valgeid. Riigi ametlik nimi on Boliivia Paljurahvuseline Riik (Estado Plurinacional de Bolivia), president on 2006. aastast alates Evo Morales, kes on esimene indiaaniverd Boliivia riigijuht pärast konkistat. Boliivial ei ole merepiiri, see kaotati Tšiilile Vaikse ookeani sõjas (1879–1883). Huvitav on ka see, et USA kodanikud näiteks peavad Boliivasse sisenemisel maksma umbes 150 dollarit...mis on tegelikult aus, sest kõikide teiste riikide kodanikel tuleb ka USAsse sisenemiseks suuremaid või väiksemaid summasid välja käia. Triinu oli selle jutu üle muidugi eriti rõõmus, USA fänn nagu ta meil on :P

Titicaca järv on niisiis hiiglaslik ja seal on palju saari, nii ujuvaid kui ka sellised tavalisi, neid, mis juurtega põhjas kinni on :) Kõige tuntum nendest on Isla del Sol, kus legendi järgi anti 12. sajandi paiku elu esimesele Inkale Mánco Capacile ja tema õele ning naisele Mama Ocllo'le ning just sinna me tol pärastlõunal suundusimegi. Meid pakiti kõikide teiste turistide ja ühe kohaliku meeletutes koguste wc-paberit kaasavedava naisega mitte just väga usaldustäratava välimusega paadilobudiku peale ja hoolimata logisevatest toolidest ja läkastamapanevast bensiinihaisust oli see kahetunnine sõit üsna kaunis ja päikese käes sillerdav.



Isla del Solile jõudes tuleb kõigepealt kipaka sadamakai pealt edasipääsemiseks maksta 5-boliviaanone sissepääsutasu. See käesirutus võib täiesti vabalt jäädagi sinu viimaseks liigutuseks tol saarel, kuna kõik ülejäänu pakuvad sinu eest ära teha juba seal samas ringiluusivad kohalikud poisikesed. Väikese jootraha eest juhatavad nad su hostelisse, valivad sulle restorani, veavad üles su sumadani ja mida kõike veel. Meie põiklesime nende kõurikute eest oma arust küllaltki osavalt kõrvale, kuigi seda kotiteenust oleks tegelikult ehk võinud isegi kasutada. Saar on oma pinnavormilt nimelt üks suur mägi ja sadamast üles külasse jõudmine oli meiesuguste invaliidide jaoks tükk seiklust.



Meie kasuks töötas aga see, et oma ihuhädade peale mõtlemiseks jääb mahti üsna vähe, kui su ümber laiub hiiglaslik helesinine vesi, silmapiiril valendavad lumised mäetipud, kõva häälega seletades ja naerdes rühivad mööda kohalikud mammid, hiiglaslik värviline sumadan selga vinnatud, ning karges õhus hiilib värske eukalüpt segamini eeslisõnniku aroomiga.



Leidsime endale järjekordse imeodava hosteli, boonuseks veel imeline rõdu ning järvevaade, ainult wc ja dušš olid tagasihoidlikult all hoovi peal. Tõele au andes on tol saarel vähem kui suurepärase vaatega ulualust või söögikohta üsna keeruline leida, kuna helesinine järv paistab pea igalt poolt kätte.



Autosid ei ole seal mitte ühtegi ning kõik vajalik veetakse ühest kohast teise hoopis loodussõbralikult eeslite seljas. Tänu sellele valitseb Isla del Solil suur vaikus ja rahu ning aeg-ajalt üle kogu saare kõlav eeslihirnatus on verdtarretamapanev vaid paaril esimesel korral.

Ülesrühkimisest pea niidiga kaela rippuma jäänud hing tagasi tõmmatud, kobisime me hostelist veel natukene ülespoole päris Isla del Soli turjale, kust kogu saar veelgi kaunim, massiivsem, uskumatum näis. Enne seda, kui hostelit pidav mammi meile õhtusöögiks värskelt järvest püütud praetud kala serveerima hakkas, käisid mõned meist veel üleni roosasse mähkunud päikeseloojangut vaatamas, kuna teised hostelitoas oma vigastatud ja raskest päevast kurnatud kehaosadele puhkust andsid ja akna tagant mööduvaid õhtaleminevaid eesleid kuulatasid.





Isal del Sol on tegelikult mõtteliselt kaheks - lõunaks ja põhjaks - jaotatud. Põhilised turismiatraktsioonid - igasugused inkade varemed - paiknevad saare põhjaosas. Idee järgi tuleks lõunast põhja jõudmiseks mõned kilomeetrid tolles eriliselt kaunis looduses jalutada, aga meil pani paljalt mõte kilomeetritepikkusest rännakust katkised kehaosad värisema ja nii me sinna põhjaossa ei jõudnudki. Selle asemel hakkasin mina järgmisel pääval pärast hommikusööki vaikselt mööda mäekülge allapoole sadamasse koperdama, samal ajal, kui Nora ja Triinu sinna samasse lähedale ühe templi varemeid vaatama läksid. Enamik tollest päävast möödus meil sadamas raamatuga aega surnuks lüües ja õhtust laevukest oodates.

Õhtupoolikul jõudsime Copacabanasse tagasi vaid selleks, et seal omakorda La Pazi poole suunduvat bussi ootama hakata. Too pidi pileti peal väidetava järgi umbes seitsme paiku startima, kuid tegelikult väljus mugavalt mõned tunnid hiljem. Lõpuks tolles kauaoodatud La Pazi bussis seadsime oma vässud koivad mugavalt sisse kahe Kanada noormehe – Alexi ja Matti kõrval, kelledega päeval saare peal tutvunud olime. Nagu kuskil kunagi juba mainitud sai, siis see Eestit tutvustav aus monoloog, mida isamaauhkuse ja maailma harimise õilsa eesmärgi nimel pidevalt ette kanda tuleb, oli meie jaoks juba surmani igavaks muutunud, kuid midagi põnevamat ei olnud me siiski veel välja mõelda suutnud ja nii siis oli käigus ikkagi see sama vana joru. Põnev uuendus tuli aga hoopis teiselt poolt – nimelt nende riikide nimekirja, millega Eestit meie kuuldes segamini aetud on. Sloveenia ja Hispaania kõrvale, millega meie maa sealkandis (hispis siis vastavalt: Eslovenia, España ja Estonia) kõige sagedamini ära vahetatakse, ilmus hoopis põnev riik...Nimelt olles varem Alexile maininud, et me Eestist oleme, alustas ta bussis korraga minuga jutuajamist lausega: „Is it cold there in Ethiopia this time of year?“ Loodan kanadalaste enda ja kogu maailma heaolu pärast, et see oli vaid ühe natukene geograafiavärdjast noormehe ignorantsus ja et Kanada koolisüsteem on tegelikult palju asjalikum, kui selles lausest järeldada võiks :D

Kui me olime juba päris tükk aega aega sõitnud, aeti korraga ühes pimedusse mattunud linnakeses kogu seltskond bussist maha. Me ei saanud esmapilgul mitte millestki mitte midagi aru, kuid tasapisi hakkas selguma, et buss on vaja praamiga üle järve transportida ja ohutuse mõttes peavad reisijad eraldi paadikeses sõima. Meid topiti ühte vägagi kinnisesse bensuhaisusesse künasse ja niimoodi Aafrika põgenike kombel kokkupressituna loksusime üle pimeda järve, salamahti lootes, et ka seda paati mitte linnuluust tehtud pole ja et keegi need kaared tammest või mõnest kohalikumast tugevast puidust paenutanud oli. Veidi aja pärast tuli ka buss ühe suurema praami peal loksudes meile teisele kaldale järele ja sõit läks edasi.

Paari tunni pärast olime Boliivia pealinnas La Pazis kohal. Sõitsime bussiga mööda prügihunnikuid täis inimtühje tänavaid, vaatasime neid ääristavaid kõrgeid lagunenud maju ja tundus, et vot nüüd olemegi jõudnud sellesse Ladina-Ameerikasse, millest meile Euroopas kogu aeg räägitud ja millega hirmutatud oli. Korraga jäi buss mingi tänava peal seisma, reisisaatja ütles, et nüüd oleme kohal ja käskis maha kobida. Kõhedustunne oli üsna suur, kui me seal kogu selle väljamaalaste seltskonnaga keset küllaltki kahtlase väljanägemisega vaid mõne neoontulega kaunistatud hämarat linnatänavat seisime ja taksot leida üritasime. Huvitav, et olenemata linnast, riigist või kontinendist, on bussijaamad ja nende ümbrused alati selline eluheidikute ja kriminaalide pärusmaa. Lõpuks saime endale takso ja sõitsime hostelite piirkonda. Alexile olime ta geograafiaviperused juba ammu andestanud ja nad Mattiga ühinesid meiega. Ekslesime mõne aja sihitult edasi-tagasi, astusime mõnda kohta isegi sisse, aga kõik olid liiga kallid. Lõpuks jõudsime ühte hostelisse, kus kõigepealt ütles tädi meile ööbimise hinnaks 70 boliviaanot inimene/öö, kuid me eriti haledad ja kodutud näod mõjusid, niiet lõpuks saime hinna 30 boliviaano peale kaubeldud ning seadsime end meiega kogu selle matka truult kaasatilbendanud poistega ühte viiekohalisse tuppa sisse.


Järgmine hommik leidis Alexi köögis toimetamas. Kugistasime vastvalminud hommikusöögi tänulikult alla ja suundusime Boliivia pealinna avastama. Esimese asjana kaotasime me ühel kahtlasel turul ringi luusides poisid ära ja siis jaluteerisime kolmekesi niisama linna peal ringi.





Vahepeal kohtusime kogemata tänaval ka ühe Norra tüübiga, kellega me paar pääva tagasi Peruu-Boliivia piirijärjekorras tutvunud olime. Koos oma inglasest sõbraga jutustasid nad meile üsna värvika loo sellest, kuidas nad eelmisel ööl oma fotokast ja läpakast ilma olid jäänud. Nimelt olid nad samuti bussijaamast takso võtnud, aga juht oli nad nende blondide turistinägude ja kõhetu kehaehituse peale hoopis kahtlasesse linnaossa vedanud, korraga autost välja käsutanud, varanduse endale võtnud ja minema sõitnud. Nad olid ka politseile teatamas käinud, aga teatavasti on seal kontinendil see võimuorgan kurjategijatega kampas ja pigem rahval lisakoormaks kaelas kui neid aitamas, niiet lootust midagi tagasi saada neil ilmselgelt ei olnud.

Õhtul otsustasime Matti järgmise pääva sünna tähistamiseks natukene õlut juua. Alex ja Nora läksid poodi seda soetama, aga tagasi tulid nad hoopis pudeli rummiga, sest „see maksis ju ainult 20 boliviaanot!“ Selle umbes kaheeurose rummi ja hiljem ka teise samasuguse kaanisime me endale tol õhtul kaardimängu kõrvale sisse.

Järgmisel, 15. novembri hommikul jätsime poisid neid nende meeldiva seltskonna ja paaripäevase ingliskeele praktika eest tänades maha



ja hakkasime otsima bussipeatust, kust väljuvad Coroico linnakesse suunduvad bussid. Lihtne ülesanne see just ei olnud, sest kõik mikrobussid, mis sinnapoole läksid, olid pilgeni rahavast täis ja ükski juht ei pilgutanud meie tee ääres vehkimise peale silmagi. Otsustasime oodata, kuni tipptund mööda saab ja siis uuesti proovida. Seal äärekivide peal aega surnuks lüües olime tunnistajaks sellele, kuidas sajad töölised protestimarsiga oma presidendi vastu meelt avaldasid: „Evo decía que todo cambiaría! Mentira, mentira, la misma porquería!” (“Evo ütles, et kõik muutub! Valevorst! Sama jura kõik!” vms :P)
Lõpuks õnnestus meil siiski tollesse kauaigatsetud bussipeatusesse jõuda ja Coroico bussile ka piletid saada. Tegelikult oli meil olnud plaanis La Pazist hoopis kaugele Santa Cruzi sõita, aga kuna maanteed olid juba mitu päeva blokeeritud olnud, siis otsustasime, et veedame mõned päävad hoopis seal samas lähedal ühes väiksemas linnakeses, sest erilist La Pazi vaimustust ei olnud tekkinud meil kellelgi. Igatsesime loodust ja rahu.

Pärast paari tundi mikrobussis mägede vahel vihmas, udus, tuules ja rahes tuuritamist ja olimegi Coroicos kohal. Leidsime endale oma eelarvele vastava kauni vaatega hosteli otse linna keskväljakul, jalutasime natuke linna peal, käisime söömas ja magasime hoolimata väga huvitavatest papiga täidetud vooditest ja väljakult kostvast kisast terve öö.





Hommikul luusisime üsna ilma sihita Coroico peal ringi, käisime kohvi joomas ja sattusime ühe inglanna peetavasse looduspoodi, kus veetsime täitsa tükk aega, sest too naine oli vahva ja pood oli igasugu huvitavat kraami täis.

Eelmisel õhtul oli Nora ühe turumuti käest pragada saanud, kuna oli julgenud tema pooltooreid avokaadosid näppida, niisiis lähenes Triinu lõuna ajal ühele puuviljaletile üsna ettevaatlikult, aga ega ka temal paremini ei läinud. Kuigi see oli teine turulaud, oli seal platsis too sama mutt ja ka Triinu sai teada, et ta on üks mustade kätega gringa, kes ei tule siin niisama avokaadosid näppima, sest need ei ole üldsegi valmis ja niikuinii ta neid pärast ei söö...Hiljem tuli meil pirukaisu ja me seisime järjekorda, kus üks kohalik neiu neid müüs. Kui aga kord jõudis meie ees seisnud saksa tüdruku kätte, siis tuli tagaruumist mammi, võttis pilgeni täis korvi endale ja ütles, et rohkem pirukaid ei ole ja lehvis sellega minema. Gringasid seal külas ei armastata. Hinged nendest pääva jooksul saadud hoopidest hellad, ostsime endale hoopis õlled ja sulgusime enda hostelituppa haavu lakkuma. Algul ei saanud me nende vastumeelsusest meie pihta aru. Me aruke küündis ainult sinnamaani, et miks nad meid ei armasta, kui me näeme ju ometigi eurooplaste moodi välja, mis tähendab, et meil peaks olema raha (iseäranis meie puhul see küll nii ei olnud, aga noh :P) ja me eeldasime, et nagu igal pool mujal turistide puhul ikka, tahavad nad seda me käest endale saada ning selleks peaks ju ometigi ilusti käituma idee järgi...hiljem Argentiinas, kui kuulsime neid lugusid Boliiva viimse enam-vähem autentse ja identiteeti ning põlist säilitava riigi rollist Ladina-Ameerikas, hakkas ka see käitumine meile loogilisem tunduma.

Järgmisel hommikul hakkasime tagasi La Pazi poole liikuma. Seal läksime otse suurde bussijaama, kust ostsime igasuguste jätkuvate blokaadijuttude kiuste õhtuks piletid Potosisse. Tillerdasime selle päeva linna peal maha, kui juba pimedaks läks, varjusime bussijaama, tundus turvalisem. Umbes kolmveerand tundi enne bussi väljumisaega hüüti valjuhäälditest maha, et kõik Potosisse väljumised on blokaadi tõttu tühistatud. Me olime sellest üsna häiritud, sest sellesse linna me kauemaks jääma nõus ei olnud ja läksime asja uurima. Bussifirma aknast öeldi aga, et mis jutt see on ja et loomulikult läheb buss. Ooteplatvormidele pääsemiseks seda piletit meile aga ei müüdud ja nii ronisime me sinna peale hoopis tolle bussifirma putka käigu kaudu. Saime veel tükk aega oodata, aga lõpuks oli meil rõõm suurem kui suur, sest meie kõige odavamate tavaka tooliga bussipiletitega pandi meid hoopis mugavama pool-voodi istmetega bussi peale. Juhuuu! Kui me end juba sisse seadnud olime, tuli see ooteplatvormi maksu tüüp meilt ikkagi koguma seda piletiraha. Mida iganes, andsime talle ta kopikad, olime nii rõõmsad, et lõpuks minema saame.

See rõõm oli aga üpris üürike, sest vaevalt olime linnast välja saanud ja mõned tunnid sõitnud, kui buss iga käiguvahetuse peale välja surema hakkas. Juht pani ta uuesti tööle, hakkas sõitma, aga kohe, kui teist käiku sisse üritas panna, suri kõik jälle ära. Niimoodi kogeledes veeresime me päris mitu kilomeetrit, kuni lõpuks kuskil seisma jäime ja La Pazist saadetavat uut bussi ootama hakkasime. Pärast neljatunnist passimist (või noh, ühe koha peal magamist), saabus lõpuks ka uus sõiduk, meid pakiti ümber ja jätkasime teed. Varahommikul ärksime jällegi selle peale, et buss seisma jäi. Pilk aknast välja ja selge oli see, et Potosis kohal me kohe kindlasti veel ei olnud. Ümberringi laius hoopis suur tühermaa ja kohe öeldi ka meile, et nüüd ongi siis see blokaadi koht käes. Päris mitu head tundi saime seal ühe koha peal passida. Meie jäime targu kõrvaltvaatajate rolli ja käisme teekõrval tädi käest pirukaid ostmas, kuna kohalikud igasuguseid õilsaid ja/või vägivaldseid plaane haudusid, et kuidas siiski edasi pääseda. Käisid kuulujutud, et teiselpool blokaadi ootavad bussid, mis edasi viivad, mõned võtsidki selle rännaku ette, aga tulid mõne aja pärast törinal tagasi, sest neid ei olnud seal ootamas mitte kui midagi. Pärast umbes 3 tundi ootamist olid blokaadi korraldajad nõus meid ikkagi läbi laskma. Neist möödudes karjusid nad meile küll igasugu inetusi, aga vastupidiselt sealt öösel läbisõitnud bussidele me kardetud kivirahet kaela ei saanud. Tolle blokaadi põhjus jäi meile küsimiste kiuste ikkagi natukene hämaraks, aga kuulda oli, et sellised üritused on seal valituse vastu protersteerimiseks kõige harilikum variant.



Oodatust umbes seitse tundi pikemaks veninud reisist räsituna jõudsime me Potosisse pärale 18. novembri pärastlõunal. Sõitsime linnaääres paiknevast hiiglaslikust uuest bussiterminalist kesklinna öömaja otsima, sest plaanisime üheks ööks uudistama jääda, et mis on järele jäänud sellest kunagi eredalt säranud linnast. Potosi oli nimelt 16. ja 17. sajandil hõbedaralli ajal üks tähtsamaid keskusi, kust Euroopasse meeletustes kogustes hõbedat veeti. Ka Potosi linnas endas olid tol ajal kirikualtarid ja isegi hobuste rakmed hõbedast valmistatud olnud. 1658. aastal korjati mingite pidustuste auks ühel tänaval sillutis üles ja asendati hõbedakangidega. Nii suur oli Potosi rikkus tollel ajal. Seda lugu teadmata ei oskaks aga tänapäeval arvatagi, et sajandeid tagasi lood seal niimoodi olid. Hõbe sai Potosi rikastest mägedest otsa ja praegu jääb linnast pigem nukker ja unine mulje.
Kohe, kui me kesklinnas bussist maha saime, hakkas vihma sadama ja seejärel padutama, sekka ka törts rahet. Selle tormi keskel üritasime endale siis hostelit leida. Ei tea, kas olime vales linnaosas, aga ette jäi meile vaid üks koht, mis oli küll hirmkallis, aga me olime juba nii meeleheitel, et otsustasime sinna jääda. Chek-ini tädi tegi aga pmt kõik võimaliku, et me seda tuba ei võtaks. Tema tingimuste reas oli meie jaoks viimseks piisaks karikas see, et internetti saab kasutada vaid 1 tund toa kohta. Võtsime jälle jalad selga ja marssisime edasi, vihm läks veel tugevamaks. Korraga leidsime mingi kohaliku McDonald’si-laadse koha (päris ehtsat McDonald’sit Boliivias vist ei olegi), sõime, lepitasime end faktiga, et Boliivas meil hästi ei läinud ja otsustasime, et nüüd ja kohe sõidamegi hoopis Argentiinasse. Naasime bussijaama, ostsime samaks õhtuks piletid Villazoni, mis on viimane Boliivia linn enne Argentiinat. Sõit oli jällegi öine, niiet me magasime suurema osa reisist, kuid sees oli kõigest hoolimata see ärevus, mis on vist normaalne esimest korda elus Argentiinasse sõites :) Oli ju Argentiina ikkagi see põhipõhjus, miks me selle reisi üldse ette võtnud olime. Kella viie paiku varahommikul jõudsime Villazoni kohale. Bussi ukse juures olid vastas transpordifirmade agitaatorid, kes meile elueest erinevatesse Argentiina linnadesse bussipileteid peale üritasid suruda. Ühe säärase käest küsisime, et kus wc on ja kuigi olime talle vast juba üsna ilmekalt selgeks teinud, et edasi on meil plaanis ainult hääletada, siis lubas ta meil lahkelt arvatavasti ikka veel salamisi lootes, et me ta pileteid ka tahame, oma kontori tualetti kasutada. Lõpuks tuli tal ikkagi pettuda, sest hääletamise plaan oli meil kindel. Piiripunkti avamiseni oli veel kaks tundi aega ja nii me siis ootasime seal bussijaamas soojas, et Argentiina lahti tehtaks, jõime kohvi ja tunne oli sees umbes samalaadne, mis Madridi lennujaamas enne Cancuni lennuki peale astumist. Umbes poole kaheksa ajal 19. novembri hommikul jalutasime me kolmekesi esimest korda elus Argentiinasse.

Nagu alguses öeldud, ei olnud meie Boliiva visiit just nii tore, kui lootnud olime. Rohkem kui millegi muu tõttu, oli see kogemus teiste riikide omast nadim just sellepärast, et meil ei olnud seal kohalike elanikega otsest kontakti (Couchsurfingut polnud ning hostelites ööbimine ei ole ikkagi see päris) ja igasugu ebameeldivate asjade kokkulangemise tõttu. Nüüd kõike seda juba üsnagi kaugelt retrospektiivis nähes ja üle mõeldes tundub aga pigem, et kokkuvõttes oli see ikkagi üks armas osa reisist, sest ega me sinna mandrile ju mett sööma ei läinudki :) Niisiis mingit viha meil tolle riigi vastu ei ole. Ta tundub hoopis midagi väga põnevat, mille kohta tahaks rohkem teada ja kindlasti ühel pääval on tarvis sinna uuesti minna.

Viva el Perú carajo!

...ehk "Elagu Peruu, kurat!" - nii hüüab Jorge Donayre vaat et ekstaasis oma sünnimaale pühendatud poeemis. Nende palavikuliste hõisete vahele kirjeldab ta Peruu kaunist ja mitmekülgset loodust, kirjut folkloori, räägib maa kuulsast ajaloost, ülistab oma vapraid ja julgeid kaasmaalasi, samas pajatavad teised read seal samas kõrval riigi vastuolulisest tänapäevast, korrumpeerunud poliitikutest, hirmsatest maavärinatest, kehvast jalgpallikoondisest - Donayre on täiesti teadlik oma maa ebatäiustest, ta loetleb need uhkusega ette ja naerab mõnuga nende üle.
Nende 18 pääva jooksul, mis me Peruus veetsime, jättis ta just sellise mulje - suursugune ja vaimustav maa, kus loomulikult võiksid paljud asjad palju paremini olla, aga see mõnikord küllaltki karm reaalsus ongi see, mis teeb Peruust selle maa, kuhu mina vähemasti küll pean ühel pääval tagasi minema. Kes hispi jagab ja tahtmist on, võib seda poeemi ise ka uurida näiteks siit http://viva-el-peru-carajo.blogspot.com/.

Kui nüüd algusest alustada, siis 25. oktoobri alles pimeduses salatsev varahommik leidis meid Noraga Ecuadori-Peruu piiripunktis ilasele piirivalvurile naeratamas ja püüdlikult tema halbade naljade üle itsitamas. Triinu piiriäpardused alles valusalt meeles, oli meil suur hirm, et meid ehk üldse Peruusse ei lasta. Kõik läks tegelikult ilusti ja 90-päävased Peruus-olemise templid passis, loksusime me juba uue riigi pinnal bussis edasi.

Meie esimene sihtpunkt Peruus oli Piura, kuid enne sinna jõudmist tuli meil varahommikuses magamata öö segaduses üle elada üks vahejuhtum Sullana linnas. Nimelt ärkasime me ühel hetkel üles selle peale, et meie buss tegeles mingile staadionile sissemanööverdamisega. Staadionil ronisid enamik kohalikke kedagi sõimates üksteise järel bussist maha, avati bussi pagasiruum ja veeti sealt välja mitu kasti ja kanistrit. Meie jäime esialgu koos ülejäänud turistidega napaka näoga aknast välja kõõritama, aga rähm silmast välja nühitud, läksime ka õue uudistama ja selgust saama. Meie bussist oli niisiis avastatud kohalik naine, kes oli Peruuse sisenenud legaalsest palju suurema koguse toiduõli, tuunikala ja jumal teab, millega veel. Korravalvurid viisid tolle naise koos tema varandusega mõne aja pärast minema ja bussile anti luba edasi sõitmiseks, kuigi juba palju vähema rahvaga, sest mõned hõivatumad inimesed olid jõudnud taksoga Piura poole minema kimada. Jäi veel mõelda, et pole ime, et see jalgpallikoondis neil nii nadi on, kui staadioneid treenimise asemel hoopis kontrabandistide rajalt maha võtmiseks ja rahva ees alandamiseks kasutatakse.

Möödus veel 40 kilomeetrit ja olimegi Piuras kohal. Alguses ei olnud meil päris selge, et kas me sinna ka pidama jääme, aga kuna bussijaama ümbrus meile suuremat muljet ei jätnud, siis otsustasime me seiklejate nimele üldsegi mitte au tehes ning sillutatud tänavaid ja kaunimaid vaateid otsides kohe sõpruse linna Chiclayosse edasi sõita. Jällegi ausõna kogemata ostsime me mingid vip bussipiletid ja saime need kolm tundi hiiglaslike tugitoolide peal laiutades liivaseid kõrbemaastikke imetleda.

Chiclayos viisime seljakotid oma sealse hosti Alexi juurde ja sõitsime läbi tolmuste tänavate mototaksoga ühe tema sõbra kodusse. Mototaksod on vot sellised kolmerattalised sõidukid ja need on vähemasti Peruu põhjaosas hästi popid.



Tolle sõbra autoga sõitsime Chiclayo külje alla mereäärsesse külakesse nimega Pimentel ja see oli just seal ja sellel hetkel, kui mina essat korda elus Vaikset ookeanit nägin. Juhuuu! Jaluteerisime mõne aja seal tuulise ranna peal kaldale tõmmatud kalapaatide vahel koos Alexi ja veel umbes viie ta euroopa blonde uudistama tulnud sõbraga ringi, käisime söömas ja läksime koju magama.
Järkal hommikul suundusime kõigepealt - kes tahab arvata?! - jaa, kohvi otsima! Alex viis meid ühte kohvikusse, kus serveeriti meie jaoks õige imelikku, kuid Peruus täiesti tavalist moodi kohvi: sulle antakse jällegi tass kuuma piima, juba jõuab suu Nescafe ootuses üsna virilaks tõmbuda, aga siis tuuakse lahustuva kohvi topsi asemel lauale hoopis klaasist pudelike kohviekstraktiga ja juba põnevusest, et mis edasi saab, ununeb virisemine ära. See ekstrakt on selline hästi tume ja kange vedelik, mida ma ei teagi, kuidas täpselt valmistatkse, aga kokkuvõttes maitseb ta täitsa kohvi moodi päris heasti.



Edasi möödus pääv kohalikul turul ja üleüldse linna peal tuuritades. Käisime ka sealse köögi staari - cevichet - söömas. Ceviche on sibula, tšillipipra ja koriandriga laimimahlas marineeritud toores kala või mereannid. Juurde antakse sinna tavaliselt veel keedetud maniokki ja/või ubasid ning kõik see maitseb lihtsalt täiesti suurepäraselt!



Aga ega seal Chiclayo linnas endas midagi väga erilist näha ei ole, seda enam, et meie host oli selline natukene elemendist väljas rullnokk ja enamiku ajast passisime me tema ja ta sõpradega tiinekate kombel kuskil tänaval autode peale toetudes ja õlut juues...
Järgmisel pääval, 27. oktoobril, pärast 11 lahusoldud pääva, saabus Limast Chiclayosse Triinu!!!!! Ta oli lõpuks sõitnud Mehhikost otse Limasse, veetnud seal mõned päävad ja siis põhja poole meile vastu tulnud. Idee järgi pidime me Alexi ja mingite tema sõpradega sel pääval nädalavahetuseks selvasse Tarapoto linna sõitma (ja kuna see sõit pidi olema tasuta, siis olime nõus seda kummalist seltskonda veel mõned päävad taluma), aga just hetk enne, kui me oma kottidega tema majast välja hakkasime astuma, siis teatas Alex, et ta sõbra auto oli katki läinud ja me ei lähegi kuskile. Kõik oli kuidagi väga veider, sest alles hetk tagasi sõitis too auto täiesti korralikult ja kui me kogu päävale tagasi mõtlema hakkasime, siis tundus meile lõppkokkuvõttes, et võib-olla ei olnud neil seda reisi tegelikult üleüldse plaanis ja nad valetasid meile mingil teadmata põhjusel...aga noh, jumal seda teab, mis seal tegelikult juhtus, meie pettumus oli aga päris suur.

28. oktoobri hommikul panime asjad kokku ja hakkasime bussi peale minema, et 200 km lõuna poole Trujillosse sõita, aga korraga teatas Alex, et ta mingi sõber hakkab ka just Trujillosse minema ja et ta viib meid ära. Neid sõpru oli tegelikult mitu ja nad olid välimuselt sellised...ärikad :D aga noh, halvad inimesed nad just ei paistnud ja nii me siis hakkasimegi nendega koos Jequetepeque orgu mööda lõuna poole sõitma.
Tuli välja, et nad on kohalikud suhkru...magnaadid või kasvatajad või noh, kuidas iganes, aga neil oli suur suhkruroo põld ja meid viidi seda imet ka vaatama. Kujutate ette, et enne, kui Kolumbus oma teisel reisil Ameerikasse Kanaaridelt suhkruroo taimed tõi, need Dominikaani Vabariigi pinnale istutas ja seda "valget kulda" massilistes kogustes Ladina-Ameerikas kasvatama hakati, oli suhkur Euroopas olnud luksuskaup, mida võis leida kuningannade veimevakkadest ja mida haljal oksal kiikujad apteegist grammi kaupa ostsid.
Sel päeval käis tol põllul saagikoristus. Et suhkruroost korralik suhkur saaks, siis koristatkse kogu saak käsitsi. Kõigepealt pannakse põld põlema, seejärel tulevad matšeetede ja palja ülakehaga mehed ja raiuvad kõik maha, ise samal ajal üsna rehetoa lae karva värvudes. Edasi liigub suhkruroog juba vabrikusse. Sealseid keerulisi protsesse ma ei mäleta enam teile jutustada, aga kindlasti ei ole see tehase osa ühe lääne turisti jaoks pooltki mitte nii põnev, kui tahmasel põllul matšeetedega müttavad talupojad.



Edasi viis tee meid mereäärsesse kalurilinnakesse nimega Pacasmayo. See on hästi nummi, natuke unine linnake oma pikalt pikalt merre ulatuva kai ja halli tsemenditehasega. Jaluteerisime tolle pika, kõrge ja hästi kulunud kai peal, vaatasime ookeanilainetes igavlevaid värvilisi paadikesi, harvasid kalamehi ning tolle päevi näinud puidust kai peal roostetavaid raudteerööpaid ja kujutasime kerge kõhedusega kõhus ette, kuidas selle logiseva asjanduse peal kunagi rong sõitnud on.



Trujillosse kohale jõudsime just nii hilja ja täpselt nii pimedas, mis ühele (või kolmele) blondile turistile ühte võõrasse Lõuna-Ameerika linna saabumiseks kohe mitte sobiv ei ole. Meil oli oma hosti Enrique aadress olemas, aga taksojuhid surusid meile kangekaelselt peale oma spetsiaalseid gringa-tariife (loe: umbes 3x tavalisest kallimaid) ja nii otsustasime nad pikalt saata ja jala kesklinna promeneerida. Sealt saime juba oma eelarvele sobivama takso-pakkumise ning jõudsime öö hakul ilusti kohale.
Järgmisel, 29. oktroobri hommikul viis Enrique meid turule siinset traditsiooniliselt tugevat hommikusööki sööma. Kui me oma praetud kala ja riisiga ühele poole saime, pani ta meid marsa peale, mis viis natukene linnast välja kõrbesse Kuu ja Päikese templite juurde. Õigemini ütelda on need seal aastatel 100-800 õitsenud moche kultuuri templite ja nende vahele jäänud asula varemed. Huaca de la Lunat ehk siis Kuu templit kasutasid moched pühamuna. Iga saja aasta järel, kui vahetus valitsus, täideti vana tempel savitellistega ja ehitati selle peale uus ja pisut suurema pindalaga korrus. Nii jõudsid moched teha viiel korral, mis tähendab, et selle valmimine, mida seal tänapääval näha saab, võttis aega pisut enam kui viis sajandit. Huaca de la Luna on osaliselt liiva alt välja kaevatud ja mitu korrust tellistest vabastatud, nii et tema värvilised seinakaunistused ning ainulaadsed savitellised on kogu oma ajahambast puretud võlus külastajatele vaadata.





500 m eemal on alles liiva alt välja kaevamata kunagi administratiivhoonena kasutusel olnud Päikese tempel. Mochede linna templite vahel tuleb aga tolle hiiglasliku liivavälja peal hoopis ette kujutada. Tervisekindlustuse olemasolu korral võib ju ka sinna kaktuste vahele kõrvetava päikese kätte maha istuda, katsuda mitte ära minestada ja ma usun küll, et mõne aja pärast saab toda linna miraažina liiva seest kerkimas näha. Täie mõistuse juures olevad inmesed peavad aga veel mõned aastad ootama, et arheoloogid ka linna väljakaevamiseni jõuaksid.
Templite alasse sissekäigu juures liikus ringi üks huvitav olevus - hall, keha osast karvadeta ja musta punkari soenguga koer. Saime teada, et see on umbes 3000 aastat vana kohalik koeratõug, kes vanasti mägede asukatel kaisus magas ja neid oma inimkeha omast kolm kraadi soojema kehatemperatuuriga külmetamast hoidis. Samuti usutakse, et too koer leevendab reumat, alergiaid ja astmat ning just Barack Obama tütre astma tõttu jalutab üks sellistest Peruu koertest pere lemmikoloomana Valge Maja koridorides ringi.



Moched jätsid oma asula maha umbes 800. aasta paiku. Arvatakse, et selle põhjustas El Niño-nimeline ilmastikunähtus, mis kordub Peruu rannikul umbes iga seitsme aasta tagant ja kujutab endast väga tugevat ja pidevat vihmasadu, suuri üleujutusi ja loomulikult sellega kaasnevat hiiglaslikku majanduslikku kahju. On tõenäoline, et moched tõlgendasid seda kui mäejumala viha, nad ei osanud seda kuidagi kontrolli alla saada ning otsustasid ümber kolida. Sellega lõppes küll mochede kultuur, aga sai alguse üks olulisemaid Kolumbuse-eelseid kultuure Ameerikas - chimu, mille pärandisse kuulub maailma suurim savitellistest linn - Chan Chan.

Pärast mochede templite külastamist marsatasime me Trujillosse tagasi, otsisime Enrique tema toidulisandite poest pisut liiga musklis pisikestes aluspükstes võltspäevitusega meeste postrite vahelt üles ja läksime vanalinna jalutama. Trujillo on läbi ajaloo majanduslikult üpriski heal järjel olnud ja tänu sellele on sealsed elanikud saanud oma tähelepanu pöörata poliitikale, kirjandusele ja muule põnevale. Trujillos elas osa oma õnnetust elust näiteks Peruu kuulsaim luuletaja Cesar Vallejo ja just seal asutas Víctor Raúl Haya de la Torre 1924. aastal Peruu ajaloos väga olulise vasaktsentristliku partei APRA (Alianza Popular Revolucionaria Americana). Ma ei hakka siin pikalt tolle partei tähtsusest Peruu ajaloos rääkima (põhiliselt sellepärast, et ega ma temast suurt midagi ei tea), aga APRA muuseumis ringi jalutades köitis meie tähelepani üks maal, mis esmapilgul tundus üks teine maal :P



On ju täiesti sarnane Goya kolmanda mai mahalaskmiste pildiga?! Tegelikult on maali nimi aga hoopis "Los Fusilamientos de Chan Chan" ja ta räägib oma kaksikvend-maalist rohkem kui sada aastat hilisemast juhtumist, mil tolles iidses telliskivilinnas mitmed APRA liikmed maha lasti.

Õhtul oli meil plaanis ööbussiga mägilinnakesse Huarazi sõita, aga kui me õhtupoolikul bussijaama pileteid ostma jõudsime, ei olnud bussis enam ühtegi vaba kohta...tegime plaani kiiresti ümber ja ostsime hoopis järgmiseks hommikuks piletid Limasse, mis tähendas seda, et terve 30. oktoober möödus bussis Peruu pealinna poole sõites. Limasse, sellesse hispaanlaste sinna Rímaci jõe suudemesse liiva sisse 1535. aastal inkade kulla ja muu varanduse äravedamiseks asutatud linna me tegelikult peatuma ei jäänudki. Mitte, et me sellega mingit kolonisaatorite vastu suunatud ajaloolist viha demonstreeriks, põhjus oli palju proosalisem - Triinu oli seal ju juba mitu pääva veetnud ja seal valitsevat suurlinna hullust meile kirjeldanud; meile meeldib hingata hapnikku, mitte süsihappegaasi ja nii juhtuski, et Limas sõitsime me ainult taksoga ühest bussijaamast teise ja võtsime suuna Ica poole, mis jäi umbes viie tunni bussisõidu kaugusele. Kohale jõudsime kella ühe paiku öösel, aga hoolimata sellest tuli meie sealne host Yan meile bussijaama vastu ja viis oma koju. Peale selle oli tal veel tol päeval sünnipääv, nii et, kui me kohale jõudsime, siis veeti kõlarid ja viinad ühte tuppa kokku ja pidu kestis koidikuni.
Järgmisel pääval käisime natukene linna peal ringi, hiljem viisid poisid meid ühte suht kakasesse basseini ujuma ja õhtul peeti Yani õiget sünnipäävapidu, mis jällegi suht hommikuni välja läks. Hoolimata üpriski magamata ööst vedasime end järgmisel hommikul pisco- ja veinikeldrite tuurile. Pisco on Peruu traditsiooniline viinamarjadest valmistatud kange alkohoolne jook, mille ajalugu ulatub tagasi hispaanlaste Ameerikasse saabumise kanti. 20. sajandil lisas keegi Lima baarman sellele joogile laimimahla ja suhkrut ning sündis tänapääval igas Peruu baaris pakutav jube popp pisco sour. Tollel tuuril saime me maitsta kõige erinevamaid pisco sorte ja mitmeid veine, nii et nagu amatöör-veinitestijatele kohane, lõpetasime me selle ringkäigu päris sügavas vines, et mitte öelda kergelt purjus.
Kõige kuumema lõunapäikese aja veetsime me jahedas toas süües - eriti Nora suureks rõõmuks jällegi kana riisiga. Huvitav on see, et kartul on ju siit mandrilt pärit ja meie Peruu üksildase planeedi raamat väidab, et Peruus on umbes 4000 kartuli sorti. Miskitõttu serveeritakse seal kõiki toite aga hoopis üsna hiiglasliku hunniku riisiga. Tundub, et kanast ja riisist koosnev eine on seal kui Itaalias pasta st, et vähemalt korra päävas sööb keskmine peruulane just seda. Umbes nädala pidasime me sellise menüüga ilusti vastu, aga mõne aja pärast sai kõhukinnisusest küllalt ja "arroz con pollo" ("kana riisiga") muutus meil omavaheliseks kohalike pilamise põhiargumendiks ja staarnaljaks, loomulikult sõbralikult juhuu-hüüde kõrval ;)
Kõht jällegi kana ja riisi täis, jätkus meie tegus pääv Icast umbes viie km kaugusele jääva Huacachina oaasi külastamisega. Me ei olnud elu sees ühtegi oaasi näinud ja olime päris põnevil ning me ei pidanud pettuma. Kuigi turistidest üleujutatud, on Huacachina külastamist igal juhul väärt. Väga võimas on vaadata neid Viru hotelli kõrguseid kuiva kuumust õhkavaid liivadüüne ja nende vahel värskusest rohetavat saarekest.





Poisid üürisid endale sealse klassikalise turismi-vidina: lumelaua, et düüni otsast alla liuelda ja me ronisime mägesid vallutama. Seal hiiglasliku liivamäe otsas istudes ja lõputuna näivat kõrbe vaadates tekkis jällegi kord see tunne, mis sel mandril ikka ja jälle põue poeb - sa oled nii väike ja loodus on nii suur. Kõik kehaõõnsused paksult liiva täis, hakkasime me Icasse tagasi pöördumiseks taksot otsima ja seal tee ääres rumala näoga vahtides kuulsime me korraga vähemalt sama segaduses näoga päikesepõlenud turistide suust eesti keelt. Hüüdsime neile oma põhjamaise "tere" ära ja sõitsime Icasse tagasi, pakkisime asjad ning seadsime end bussijaama poole, et Cuscosse sõita.

Ma ei liialda, kui ütlen, et too bussisõit oli meil siiani kogu reisi kõige kohutavam. Oma normaalsuse piirest väljuva ja maania poole kalduva kõige odavama pileti otsimise poliitikaga panime me seekord natukene puusse. Esiteks väljus buss väljakuulutatust umbes poolteist tundi hiljem. Kui me lõpuks sinna kauaoodatud sõidukisse astusime, tervitasid meid päris kohutav wc-aroom ja võidunud istmed. Õnneks kestis enamik sõidust öösel, nii et me magasime sellest suure osa, aga see ei muuda fakti, et reis venis 15 asemel 19 tunni pikkuseks ja kui päike hommikul välja tuli, muutus öine jahe temperatuur haisvaks saunaks, nii et oi, kui suur oli me rõõm, kui me kella kolme paiku päeval lõpuks Cuscos sealt põrgulikust kapslist välja saime. Võrdluseks võiks veel ära märkida, et inkadel impeerium oli omal ajal kaetud chasquide ehk käskjalg-sõnumitoojate võrgustikuga, kes suutsid 24 tunniga värske kala rannikult Cuscosse toimetada. Ica asub rannikust umbes 50 km kaugusel, nii et meie sõitsime bussiga pmt sama maa 19 tunniga, mis inka jooksupoistel kamba peale 24 tundi aega võttis...
Bussijaam on Cuscoga tutvumise alustamiseks ideaalne koht. Mitte, et ta mingi eriliselt ilus oleks või et see pigem inetu ehitis ise millegi suursugusega silma paistaks. Legend nimelt räägib aga, et umbes 12. sajandi paiku lõi jumal Inti Titicaca järves asuval Isla del Solil esimesed inkad Manco Cápaci ja Mama Ocllo, andis neile kullastvõlukepi ja käskis leida koha, kus neil see maa sisse uputada õnnestub. Selles kohas pidi siis olema maailma naba ja just sinna tuli rajada inkade impeeriumi pealinn. Tänapääval teavad mõned kohalikud rääkida, et see koht, kus too võlukepp maa sisse kadus, paikneb kuskil bussijaama läheduses.

Pärast sellist bussikatsumust ei olnud meil erilist lusti bussijaama juurde selle vana legendi üle mõtisklema jääda, näljastena jooksime hoopis kõigepealt sööma (minu mälu järgi õnnestus meil seekord kana asemel midagi muud leida, aga riisist ei olnud mitte kuskile pääsu) ja siis internetti, kus ootas meid kurb tõsiasi, et Cuscos meil couchi leida ei õnnestunudki. Otsisime siis kiiresti kõige odavama hosteli ja matkasime sinna kohale. Too kohutav reis selja taga, oli oma tuba ja soe dušš kohe nagu õnnistus. Kauaks me seda luksust siiski nautima ei jäänud, vaid läksime linna peale tuurile. Leidsime veel mõne avatud käsitööpoe, ostsime endale paar külma eest kaitsevat mütsi ja kinnast (sest seal kõrgel mägedes oli öösel täiesti külm) ja viskusime öhe.



Keskväljakul ründasid meid erinevate baaride esindajad oma flaikude ja suurepäraste pakkumistega, oma tasuta tervitusdringi kättesaamiseks käisime me korra isegi ühes neist imalikest baaridest natukene istumas, aga lõpuks leidime ka oma maitsele sobivama, reggaehõngulise baari, kus töl ööl üks üsna hea bänd esines.

Järgmisel hommikul ärkasime küllaltki vara, sõime rahulikult hommikust, tegime netituuri ja läksime päevast Cuscot vaatama. 350 000 elanikuga puumakujulise põhiplaaniga Cusco oli niisiis inkade impeeriumi pealinn ja Lõuna-Ameerika vanim katkematult asustatud olnud linn ning tänapääval Peruu üks tähtsamaid turismiatraktsioone. Alustasime oma tuurikest linna avaralt keskväljakult, mille ääres laiutab 17. sajandi lõpul valminud katedraal ja ilusad koloniaalstiilis majad oma puust rõdudega, mis on nii tihedalt üksteise kõrval, et jätavad mulje pidevalt ümber väljaku tiirlevast rongist. Jaluteerisime veel linna peatänaval Avenida El Solil ja pärastlõunal hakkasime otsima Santiago bussiterminali, et alustada oma matka Machu Picchu poole. Cuscos ringi jalutades hakkab silma väga palju vikerkaarevärvilisi lippe. Esimest nägime me ühe hotelli küljes ja eeldasime, et see on gay-sõbralik hotell, aga kui neid rõõmsaid värve oma kogu ilus ka linnavalitsust kaunistamas märkasime, tundus asi juba kahtlane. Tuli välja, et tegelikult on see vikerkaarevärviline lipp Tahuantinsuyo oma ja esindab Inka impeeriumi nelja piirkonda.

Leidisme terminali Cusco agulist haisvate tänavalte vahelt üles ja umbes kella kahe paiku hakkasime Quillabambasse suunduva bussiga Santa Maria poole sõitma. Tee keerles mägede külgedel üles alla, hämardus, vahepeal hakkas sadama ja vähemalt kaks korda tolle reisi vältel oli tunne, et eluga me sealt küll välja ei tule. Esimesel korral hakkas buss lihtsalt kurvist kuristiku poole välja libisema je teine kord oleks peaaegu ühe suure veokiga kokku põrganud, seda jällegi ühe haigutava kuristiku serval.
Kella kaheksa paiku õhtul jõudsime siiski Santa Mariasse kohale. Ronisime bussist maha ja suundisime raisakotkastena ühe matkaja nägu tüübi poole, kes poolel teel Ollantaytambos peale oli tulnud. Meil oli nimelt plaanis Machu Picchu sissepääsu hingehinda mitte maksta ja hoopis öösel sinna sisse hiilida; kolmekesi - niimoodi ainult tüdrukud - me seda aga väga teha ei julgenud ja olime sellepärast Cuscost saadik silmad lahti ringi käinud, et mõnd meesreisijat omale kaasosaliseks meelitada.
Vähemalt sama halastamatult, kui meie oma matkajale peale lendasime, ründasid kohalikud öömaja- ja taksopakkujad meid endeid, nii et kokku sai sellest kõigest üks suur lärm ja kisa, segadus ja korralagedus. Kõigest hoolimata leidsime end ühel hetkel juba tolle matkajaga koos taksos Santa Mariast Santa Teresa poole kihutamas. Oli juba täiesti pime ja tundus, et auto kiirus, juhi hooletud manöövrid ning vahemaa selle kitsukese kaljuserval vingerdava piireteta kruusatee ja kõrval laiuva kuristiku põhja vahel võivad kokku üsna surmava tulemuse anda. Kõditavale hirmule vaatamata saime selle poole tunni jooksul umbkaudse pildi sellest, kelle me endaga nüüd kaasa vedanud olime: Federico, 29-aastat vana Buenos Airesest pärit rändaja, kes oli juba läbi sõitnud tüki Argentiinat ja Boliivia ning nüüd meiega just samal ajal Machu Picchut vaatama tulnud.
Santa Teresas pani juht meid otse oma isikliku hosteli ees maha ja kuna meil mingit kauplemise ega otsimise tuju just ei olnud, siis lasime end kohe sinna samasse ka sisse kirjutada. Hommikul vara sõitsime marsaga kohaliku hüdroelektrijaama juurde, Modern Talkingu kuldsed hitid kõrvus helisemas. Marsajuhi muusikamaitsele vaatamata oli see üks kaunis sõit, sest hakkasime juba kuristikuvaadete ja pideva kõhedusega ära harjuma ja see varahommikune ärkav troopika oli väga ilus.
Aguas Calientesesse ehk Machu Picchu külasse ei vii teatavasti ühtegi autoteed ja harilikult sõidavad turistid sinna Cuscost rongiga. Niru eelarvega reisijate seas on aga väga popp just see alternatiivne jalutamise variant, mis algab tolle sama hüdroelektrijaama juurest, kuhu meiegi tollel vihmasel 4. oktoobri hommikul jõudsime. Et matkajaid käib seal palju, siis kirjutati kõigepealt meie nimed ja andmed - arvatavasti turvalisuse huvides - ühte suurde vihikusse üles ja kaheksakilomeetrine jalutuskäik raudteerööbastel võis alata. Raudtee kulgeb ümber suure mäe, mööda jõe kallast, taimestik on seal troopiline ja vaated üsna vaimustavad. Kahe ja poole tunni pärast olime Aguas Calienteses kohal.



Kogu selle linnakese eksistentsi mõte on olla vahepeatuseks Machu Picchut külastavatele turistidele ja peale kõige erinevamat liiki võõrastemajade, kohvikute, restoranide ja hiiglasliku käsitööturu seal suur midagi leida ei ole. Sobiva ehk siis kõige odavama hosteli leidmine võttis meil aega tubli kaks tundi edasi-tagasi jooksmisi ja küsimisi. Lõpuks kolisime neljakesi ühte kolme voodiga tuppa sisse ja tegime endale süüa kõrvalmaja köögis, mille kasutusõiguse me välja võidelnud olime. Köögiks on seda katusealust kohta tegelikult natuke palju nimetada, aga seal oli pliit ning poti ja kulbi andsid nad meile ka, soola varastasime hetkel, kui majaperenaist köögis polnud :P Taldrikutega oli kitsas ja nii siis toetasime tolle poti keset oma toakest öökapile ja sõime talupojapere kombel ühest mollist need makaronid ära. Pääval tuterdasime küla peal ringi ja õhtul läksime internetiga baari juutuubist salaja Machu Picchule ronimise õppevideosid vaatama. Need klipid ei olnud aga just väga usaldustäratavad, läks juba pimedaks, hakkas padutama, kujutasime end seal pimedas sopa sees kurja näoga valvuri eest põgenemas, soolakuulide valu tagumikus ja otsustasime lõpuks need 35 eurot pileti eest ikkagi välja käia.
Järgmisel hommikul tuli meil jällegi ärgata enne, kui päike end mägede tagant välja upitada jõudnud oli. Pilkases pimeduses hakkasime me Machu Picchu sissepääsu poole jalutama. Esimene värav läbitud, alustasime kahekilomeetrise tõusuga mööda lõputuna näivaid treppe ja vaatasime pensonäre ning muidu rikkureid ja laiskvorst-turiste bussidega meist mööda vuhisemas. Poolteist tundi ronimist ja hingematvaid vaateid ning olimegi kohal.
Machu Picchu sissekäik meenutab pigem metroo väravaid kui maailmaimede nimekirja kuuluva ajaloolise vaatamisväärsuse sissepääsu. Ainuke vahe on selles, et vast mitte üheski maailma metroos ei küsi püüdlikult naeratav töötaja su käest peale pileti ka veel passi ja ei tervita sind nimeliselt. Pärast seda ülimoodsat sisenemist tuli veel astuda mõned kümned meetrid ja meie ees laiuski „too igaviku tippudele püsitiatud kivist monument, kus aeg ei julge surra“.
Kuigi Machu Picchu on Peruu ja vaat et kogu Lõuna-Ameerika kõige olulisem turismiatraktsioon (ta on lausa nii populaarne, et on kehtestatud päevane külastejate limiit – 2500 inimest – et kohta mitte liiga üle koormata), ei teata siiani päris täpselt, et millal või mis põhjusel too linnak sinna 2410 meetri kõrgusele püsti pandi.Erinevaid teooriaid on muidugi palju. Näiteks arvatakse, et linn ehitati inkade riigi languse ajal eesmärgiga säilitada seal nende kaduvat kultuuri ja et impeeriumi uueks tulekuks jõudu koguda; samas usuvad teised, et Machu Picchu oli juba konkista ajal hüljatud ja unustatud linn. Kuidas iganes, aga konkistadoorid Machu Picchust teada ei saanudki, veel enam, tema olemasolu oli maailmale täiesti teadmata kuni 1911. aastani, kui USA ajaloolane Hiram Bingham inkade viimse kindluse Vilcabamba otsinguil hoopis tolle kivist linna otsa koperdas. Umbes kuue aasta jooksul külastas Bingham Machu Picchut veel kahel korral ja vedas sealt USAsse tuhandeid ajaloolisi objekte - tegu, mis veel tänapäevalgi Peruu riigi ja Yale’i ülikooli vahel pingeid loob, kuna ülikool ei ole nõus artefakte Peruule tagastama.
Tänapääval külastab Machu Picchut niisiis kuni 2500 inimest päävas. Meie jõudsime üles umbes poole seitsme ajal hommikul ja tänu sellele saime teda näha veel küllaltki inimtühjana. Jalutasime ammuli sui seal kivikobakate vahel mõned tunnid ringi, tegime muidugi hästi palju pilte ja siis istusime veel natukene aega ühe kõrgema serva peal ja lihtsalt vaatasime toda postkaardi või ajalooõpiku pilti ja ei suutnud uskuda, et me tõepoolest seal kohal oleme.



Kui kõhud ei oleks niivõrd tühjad olnud, siis arvatavasti ei oleks mitte mingi jõud meid sealt enne kella viiest sulgemist alla toonud, aga kuna poole tassi varahommikuste kellogsite energia oli juba treppide esimese kolmandiku peal ära kulutatud, siis külastasime veel kiiresti Inka silda ja hakkasime tagasi alla minema. Laskumine oli muidugi kiirem, kui tõus, aga kui me lõpuks Aguas Calienteses kohal olime, siis surisesid jalad meil kõigil ja me ei julgenud isegi mitte hetkeks peatuda, sest kartsime, et kui korra maha istume, siis enam tükk aega püsti ei tõuse. Läksime otse turu söögisaali sööma. Turud on söömiseks Lõuna-Amerikas ühed äraütlemata head kohad, sest isegi Aguas Calientese laadses turistilõksus saime me viie soli eest, mis on siis natukene rohkem kui üks euro, täiesti korraliku prae.
Pärast sööki viskasime me parema koha puudumisel otse ühele kitsukesele tänavale pikali ja puhkasime seal mõne aja kodutute koertega vennalikult kõrvuti. Väga kaua me seda magusat tänavaund siiski nautida ei saanud, sest meid ootasid jällegi need kahkeksa kilomeetrit raudteerööpaid, et õhtuks vähemalt Santa Teresasse tagasi jõuda. Meie rõõmu oli aga võimatu kirjeldada, kui hüdroelektrijaama tagasi jõudes sõitis sinna just sisse ka üks takso, kes meid 12 soli eest näkku lausa Santa Mariasse tagasi lubas viia. Sõit oli jällegi üsna õõvastav, sest taksojuht mitte ainult ei kihutanud tolle kuristiku serva peal nagu hull, vaid tegeles pidevalt kõrvaliste asjadega ja seletas, et näe, siin sõitsid umbes nädal aega tagasi ühed alla kuristikku ja et näete, nüüd tuleb eriti ohtlik koht, ise gaasi lisades. Mina üritasin terve tee leida lohutust enne reisi ühest foorumist loetud lausest, mis käis just selle teelõigu kohta – need taksojuhid sõidavad seda teed iga päev mitu korda läbi ja tunnevad nagu oma viit sõrme. Eks ta tegelikult nii olegi, sest õnnetusi juhtub seal üsna harva ja see eelmise nädala seitsme inimese surmaga lõppenud avarii oli ka purjus juhi tekitatud.
Santa Mariasse jõudsime pimedas, sõime ja hakkasime mingi väga lärmaka külapeo keskel oma Cusco bussi ootama. Cuscosse tagasi jõudsime umbes kolme paiku keset külma ööd. Mingi moodsa aja kodutu-instinkti mõjul suundusime linna keskväljakule McDonaldsisse, võtsime kohvid, istusime seal ja kasutasime nende wc-d täitsa mitu tundi enne, kui meid koidikul seal välja visati. Istusime siis väljakule pingi peale maha, vaatasime varahommikusi pidulisi kodu poole roomamas, lugesime, jõime matet ja ootasime seal külmetades korralike kodanike ja ülejäänud linna ärkamist. See oli meie reisi kõige kodutum öö :P



Nagu iga tunneli lõpus on valgus, lööb ka igas otsatuna näivas öös lõpuks taevas idast helendama. Seda hommikut tervitasime me jällegi turul. Jõime kohvi, sõime ja vaatasime niisama ringi. Pea terve pääva veetsime linna peal jalutades, suveniiriturgudel luusides ja pargis leboteerides. Õhtul jätsime oma kalli Federicoga jumalaga ja suundusime jällegi tollekuulsa Cusco bussipeatuse poole ning hakkasime sealt sügavas selvas asuva Puerto Maldonado poole sõitma.

Meie 2010. aastast pärinev Peruu reisijuht väitis, et tolle raamatu kirjutamise ajal oli Cuscost Puerto Maldonadosse kulgev tee veel täielikult asfalteerimata ja hoiatas, et sõit võib väga pikaks ja ebameeldivaks kujuneda...bussijaamast kinnitati meile aga, et on küll asfalt olemas ja sõit võtab maksimum üheksa tundi aega ning neil oli õnneks täiesti õigus :)
Too 500-kilomeetrine teelõik on osa Interoceánicast ehk siis maanteest, mis esimest korda Lõuna-Ameerika pinnal kaht ookeanit ühendab. Hiljem kuulsime kohalike käest, et enne tolle tee asfalteerimist võis sõit Puerto Maldonadosse kesta mitu pääva ning vihmaperioodil olevat ta üldse täiesti läbimatu olnud, nii et ainus võimalus oli lennuk. Tänapääval on tee aga täiesti korralik ja ühele mitte millegi keskele ehitatud maanteele omaselt surmigavalt sirge.
Nagu need öösõidud ikka, kulges ka see teekond meil enamasti magades. Tegelikult elas meie sealne host umbes 50 kilomeetrit enne Puerto Maldonadot ning jumalale ja bussijuhile tänu saime kella viie paiku hommikul isegi õiges kohas maha. Varajasest hommikutunnist hoolimata leidsime sealt maantee kõrvalt isegi ärkvelolevaid inimesi ja nende antud juhiste järgi leidsime lõpuks perekond Lazo tibukollase maja ühe põllu pealt üles. Nagu öeldud, oli väga vara ja me ei julgenud kohe bravuurikalt ukse peale kopsima minna. Lasime hoopis tagasihoidlikult kuuldavale paar oma kuulsat „Juhuu-d!“ ning üsna varsti tuligi Kike meid värava peale tervitama. Tegime kohvi, jutustasime, sõime, pesime end pärast mitut pääva dušipaastu, käisime poes, laadisime end auto peale ja sõitsime selvasse matkama.

Kike onupojad panid meid sügavas metsas maha, leppisime nendega kokku, et kohtume seal samas järgmisel pääval kell viis ja alustasime oma elu esimese džunglimatkaga :) tee oli õnneks küllalki selgelt sisse tallatud ja Kike kaasvõetud matšeetet läks läbipääsemiseks vaja vaid mõnel harval korral. Tol pääval kõndisime selle uskumatult lopsaka ja mitmekesise floora ja värvilise fauna keskel umbes kaheksa kilomeetrit. On täiesti hämmastav hingata toda niisket ja palavat õhku, vaadata metsikult kõrgeid puid, nende massiivseid juuri, kõige võimaliku ümber mähkunud liaane, hiiglaslikke erksiniseid liblikaid, värvilisi papagoisid, kuulda ahvide ja lindude häälitsusi, selliseid, mida tavaliselt vaid loodusfilmides kuuleb ja tunda iga rakuga, et sa oled seal keset toda metsikut ja hiiglaslikku loodust täiesti päriselt ise kohal ning et enam ei ole dzungel sinu jaoks midagi sellist, mis vist maailmas kuskil eksisteerib jah...
Päeva sihiks oli meil jõuda Tambopata jõe äärde. Meil oli kaasas telk ja kõik muu matkamiseks vajalik, aga kui me kohale jõudsime, siis tuli välja, et seal samas jõe ääres elasid oma täiuslikes džunglimajades kohalikud metsavahid, keda Kike tundis ja nood andsid ühe majakese meie käsutusse. Jõe vesi oli mudane ja natukene hirmus, aga palavus oli tappev ja nii kastsime me endid ikkagi sinna sisse.



Hiljem tegime süüa ja kuulasime nende kohalike jutte kõigist neist loomadest, kes seal jões elavad. Üks elukas muideks on selline kala, kes end kehaõõnsuste kaudu inimese sisemusse poetab ja siis su seestpoolt ära sööb. Just hiljuti oli too kala ühe noore tüdruku tuppe pugenud ja kuna arstiabi oli olnud kaugel, siis suri too neiu kõige õudsamate piinade käes. Pärast selle kuulmist ei olnud meil muidugi enam mitte mingisugust tahtmist seda jõge isegi mitte näha.
Majake, mis meile eraldati, oli suur, seal oli neli laia voodit, akende asemel olid moskiitovõrgud ja katus oli muidugi palmilehtedest valmistatud. Olime esiteks eelnevast bussiööst ja sellele järgnenud selvamatkast surmani väsinud ja nii jäimegi, džungli hääled kõrvus sirisemas, varakult ja kiiresti magama.



Hommikul tegid need kohalikud mehed meile süüa, rääkisime nendga veel tükk aega juttu, tegime pilti




ja hakkasime teist kaudu maantee poole tagasi matkama. Lõuna valmistasime ja sõime ühes Kike ehitatud oja-äärses katusealuses ning pärast lõunat jäi meil veel umbes neli kilomeetrit kõndida. Ühel hetkel hakkas kogu mets korraga ragisema, Kike käskis meil maha kükitada ja meie ninade alt vudis läbi hiiglaslik metsseakari, kes sinna samasse lähedale sööma oli suundumas. Kike ütles, et seal söögikohas on üks platvorm, kust me neid hästi vaadata saaksime ja me suundusime taskesi sinna poole. Et platvormile jõuda, tuli mööda redelit üles ronida. Kuigi üritasime hästi tasa olla, siis miskitõttu jooksid sead ikkagi hirmunult minema juba enne, kui me kõik sinna üles saime. Kike ütles, et ootame siis natuke, et ehk nad tulevad tagasi...tema istus ühele poole ja meie kolmekesi teisele poole platvormi. Korraga käis meie jalge all mingi kahtlane raks, midagi värises ja siis hakkas kõik ragisema ja kõikuma...meil käis kõigil peast läbi, et ei, see platvorm ei kuku alla, sest selliseid asju ei juhtu, meiega mitte...ja sellel samal hetkel kukkus kogu see asi kokku ning me lendasime kõigega koos 3,5 meetri kõrguselt alla. Silme ees on pilt lendavatest palkidest, sodist ja kõrvus see hirmus kiljumine, mis meie endi suust välja tuli. Korraga olime kõik kolmekesi seal selva õnneks küllaltki pehmel põrandal maas, nutsime ja karjusime valust ja ehmatusest, teadmatusest, hirmust, et ehk on meiega midagi väga tõsist juhtunud.
Nora oli kukkumise hetkel istunud, ta kukkus küljeli, nii et pärast valutasid tal ribid veel tükk aega, aga kokkuvõttes pääses ta meist kõige kergemalt. Kui ma uuesti kõigest aru saama hakkasin, siis kuulsin Triinut kõige kõvemini nutmas ning olin juba täiest kindel, et ta midagi ära murdnud oli. Tegelikult oli tal muidugi metsikult valus, aga nuttis ta pigem tolle ehmatuse tõttu, mis tuli peale siis, kui ta üritas end kukkuvate palkide eest kõrvale keerata, aga seljavalu tõttu keha liigutada ei suutnud. Meie kahekesi olime kukkunud selili. Õnneks olid meil seljakotid seljas ja usun, et see päästis meid ikka päris kõvasti, aga valu oli ikkagi suur. Mina olin lisaks veel vasaku jala hüppeliigest ka vigastanud ja esimestel hetkedel tundus küll, et ise ma sealt metsast välja ei kõnni.
Asi oli aga nii, et me olime alles kolme kilomeetri kaugusel maanteest ja tollest kohast, kuhu poisid meile vastu pidid tulema. Telefone meil ei olnud, ma ei tea, kas seal levigi oli. Nora suutis oma seljakotti ise kanda, Kike võttis Triinu ja minu omad endale selga ja hakkasime edasi komberdama. Need kolm kilomeetrit olid elu kõige pikemad ja jubedamad üldse. Olime ju ikkagi selvas ja too metsarada ei olnud mingisugune lauge ja mugav muldtee, vaid päris suurte tõusude, mudaste ojade, languste ja teelekukkunud puudega takistusrada. Meil oli hullupööra valus end liigutada ja praegu ma ei kujuta ette, et kuidas ma oma tollele väänatud hüppeliigesele üldse toetada suutsin, aga eks tol hetkel saime aru, et muud varianti ju ei ole ja olime sunnitud selle pingutuse tegema, püüdma valule mitte mõelda. Loomulikult käisid tolle kadalipu jooksul peast läbi kõiksugused mõtted...mina olin näiteks täiesti kindel, et iga hetk ilmub puu tagant välja puuma või vähamalt näljane ilves ja kuna me joosta ju ei saa, siis tema hammaste vahel me oma lõpu leiamegi :P
Tegelikult jõudsime paari tunni pärast siiski kohale. Lebasime seal keset teed maas ja ootasime poisse. Lõpuks jõudsid nad kohale, panid meid auto peale ja me sõitsime koju. See sõit oli ka muidugi eraldi katsumus, kuna kulges mööda kruusateed ja iga auk ning kivi, mis ratta alla jäi, käis kogu kehast läbi ja oli meeletult valus.
Kike üks onupoeg Carlos on kahkesa aastat Punases Ristis vabatahtlikuna töötanud, igasugustel missioonidel käinud ja teine, Juan, õppis kunagi neli aastat meditsiini. Nemad siis meid seal tohterdasid, kui me Triinuga kaks pääva nende elutoas madratsite peal siruli maas olime ja iga väiksemgi liigutus möödapääsmatu takistusena tundus.

Kuigi poisid ja Kike isa olid ülitoredad, siis pärast kaht pääva nende majas elamist, nende söögi söömist ning pikki vestlusi Eesti ja Peruu ajaloost ja kultuurist, otsustasime, et meil tuleb edasi liikuda.



10. novembri õhtul suutsin ma mingi ime läbi tennise isegi oma ebanormaalselt paistes vasaku jala ümber suruda, võtsime Triinuga kumbki kaks kuuesajast Ibukat sisse ja ronisime Arequipasse suunduva bussi peale, et Juliacasse ja sealt Punosse sõita. Sõit oli kõigi ootuste kohaselt üsna kohutav ja ebamugav. Alguses kulges tee troopilises kliimas ja bussis oli palav. Vahepeal möödusime tolle uue maantee äärde ehitatud kilelinnakutest. Kike isa oli meile varem rääkinud noist inimestest, kes viimastel aastatel uute maade otsinguil selvasse pöördunud ja omale seal presendist majad ehitanud olid, aga ise kilomeetrite viisi presentmaju nähes ei suutnud me siiski oma silmi hästi uskuda. Seal leidus isegi tollest materjalist hosteleid. Huvitav, kui palju tolle maanteeäärse toakujulise telgi eest välja käia tuleb? Hommikul vara sõitsime me juba mägedes ja korraga suri buss keset tühjust lihtsalt välja. Umbes kolmveerand tundi seisme me ühe koha peal ja veeresime vahelduseks tagurpidi mäest alla, aga mingi hetk said bussijuhid tolle streikiva masina ikkagi jälle käima ja sõit läks edasi.

Juliacasse me niisiis pidama ei jäänud. Sinna kohale jõudnud, lonkasime hoopis kohe edasi teise terminali, kust võtsime bussi Puno poole ja sealt Titicaca järve äärsest bussipeatusest ostsime samaks lõunaks piletid Copacabanasse, Boliiviasse. Tolle ennelõuna veetsime me seal samas bussijaamas kõigepealt hommikust süües, netis istudes, lõunatades ja kogu selle aja jooksul oma tillinaljade üle naerdes, mis sellest, et naerda oli tegelikult meeletult valus ja naerupisarad voolasid segamini valu omadega.

See 11. november jäi meil niisiis Peruus viimaseks päevaks. Kella viie paiku jätsime tolle igas mõttes suure maa selja taha ja sisenesime longates Boliiviasse. Ja nii ongi: "Elagu Peruu, kurat!"

Banaanide vabariigis

Mäletate seda stseeni selles söömise, palvetamise ja armastamise filmis, kus Julia Roberts, olles viimaks Itaalia kiire ja kaootilise elutempoga kohanenud ja seda isegi nautima hakanud, leiab end äkki veelgi võõramas ja meeletumas keskkonnas - Indias - kihutavas taksos küüntega seintest kinni hoidmas, et võimalikult väheste muhkude ja sinikatega sihtpunkti kohale jõuda? Umbes sarnane oli ka meie saabumine Mehhikost Ecuadori, Guayaquili.

Kui me lennukist maha astusime ja oma eriti numinaatori hosti Ivani autosse saime, hakkas ta meile pimedas linnas ekskursiooni tehes, süüdimatult sõiduradasid eraldava joone peal sõites ja pidevalt punasega üle ristmiku kihutades näitama kohti, kus on turvaline olla kõrvuti nendega, kuhu me mitte mingi hinna eest minna ei tohi. Täiesti ära keelas ta meil kahekesi pimedas liikuda ükskõik, kus. Liiklus...juba Mehhikos arvasime, et ta on kaootiline ning vaevleb signaaliüledoosi käes, aga Ecuador on selle koha pealt ikka kõrgem pilotaaž. Kaherealine tee võib tõepoolest kõige kergema vaevaga neljarealiseks muutuda, autod ei piibita ainult naiste tähelepanu saamiseks vaid ka näiteks andmaks märku, et nad on ristmikule jõudmas ja et teised võiks end koomale korjata või kui mõnele tundub, et tema ees liikleja liiga aeglaselt kulgeb ning noh, ka igal muul elujuhtumil...ja meie Ivan sõitis teistega võrreldes tegelikult ikka väga korralikult.

Santiago de Guayaquili, Ecuadori suurimasse linna jõudsime me Noraga pärast vägagi esmaklassilist lendu Miamist. Ei tea, kuidas, aga miskit moodi olime me omale ostnud businessclassi piletid (et te nüüd ei hakkaks meid meie tagasihoidliku eelarve juures ülemäära luksuslikes elukommetes süüdistama, tahaks siinkohal ikka ära mainida, et see oli kõige odavam variant, mis me Mehhikost Lõuna-Ameerikasse jõudmiseks leidsime ja selle, et need esimese klassi omad olid, avastasime me tõesti alles hiljem piletite kinnitust uurides). Juhtus, mis juhtus, aga toolid olid laiad, padjad pehmed, söök hea, seda oli palju, veini anti päris klaasidest ning isegi illuminaatorivaade oli esimese klassi oma - suured, säravad tähed lennuki kohal, kõrval ja isegi allpool. Enam ei taha mõeldagi, et kunagi peaks tavaklassis või mis veel hullem, Ryani lennukis mõne reisi üle elama :P

Kes veel Triinu Mehhikosse-jäämise õiget põhjust teada ei ole saanud, siis usun, et nüüdseks on teil olnud piisavalt võimalusi igasugu fantaasiarikkaid teooriaid välja mõelda, kahtlustada Triinu suurt armumist kuuma Mehhiko geelipeasse või naiste omavahelist tüli ning on aeg see tõeline põhjus ka siin avalikuks teha. Nagu juba öeldud, siis Ecuadori lendasime me Miami kaudu. Ettevalmistamatus on meie selle reisi märksõna ja samamoodi ettevalmistumata hakkasime me ka USAsse minema. Viga. Kui me Cancuni lennujaamas rõõmsalt check-ini leti juurde marssinud olime, küsis American Airlinesi tädi meilt järsku mingit numbrit, mida USAsse sisenemiseks vaja on. Nähes meie segaduses nägusid, suunas ta meid kohe seal kõrval ootavate arvutite juurde, et endale netist see number muretseda. Tuli täita ankeet, maksta 14 dollarit ja Bienvenidos a Estados Unidos! Noral ja mul läks see muretsemine suht valutult, aga Triinule ütles too kuri arvut, et ta pass ei kõlba. Algas suur sebimine arvuti ja check-ini tädi vahet, meid viidi lõpuks lausa lennujaama tagatubadesse USA saatkonda helistama ja mida kõike veel...aga miski ei muutnud fakti, et Triinu passi too arvut tunnistada ei tahtnud. Viga oli selles, et tal on alles see vanem, sinine variant passist ja tollega USAsse ei lasta. Hijos de muy gran puta! Nii siis jäigi Triinu veel umbes nädalaks Mehhikosse, Playa del Carmenisse Diego ja Maty juurde, sõitis sealt Limasse ja uuesti kokku saime me juba Peruus, aga sellest järgmine kord täpsemalt.

Guayaquili kohale jõudsime niisiis pühapääva 16. oktoobri õhtul ja linna avastama läksime järka päeva hommikul. Kafeiinikud nagu me oleme, suundusime kõigepealt zombidena hommikukohvi otsima. Uskudes tõsimeeli, et Ecuadoris kui tuntud kohvikasvataja-maal võib istuda maha suvalisse tänavabaari ja maitsta maailma parimat kohvi, tegime me just seda. Meie pettumuse suurust oli võimatu olemasolevates skaalades mõõta, kui me enda ees laual jällegi kaht tassi sooja piima ja topsi Nescafe lahustuvat kohvi tunnistasime. Oeh. (Etterutates võib lisada, et nüüd küsime juba enne ükskõik, kui fäänsis kohas kohvi tellides enne üle, et kas too on "instantaneo" või "pasado" ja saades vastuseks esimese variandi, kobime kiiresti-kiiresti tänavale tagasi mõnd korraliku kohviga kohta otsima :))



Pärast seda kohvipettumust jaluteerisime tükk aega mööda jõepromenaadi, mille lasi ainult umbes kümme aastat tagasi korda teha järjekordne imeline linnapea. Guayaquili ajalugu on üldse imelik - neil on mitmeid kordi kordunud järgmine muster: elu on halb ja raske, kõik on kole ja hirmus ning siis ilmub järsku kes teab, kust välja üks imemees ja ajab kõik asjad joonde. Aga noh, ajalugu ongi tsükliline, mõnel pool tükib ta loomus vast lihtsalt selgemini esile kui teisal. 2000. aastal valiti niisiis linnapeaks Jaime Nebot, kes võttis omale peaeesmärgiks linnapilt korda teha ja peab mainima, et varasema olukorraga võrreldes, on tal see üsna korralikult välja tulnud.
Seal jalutades ja laia, tõelist Lõuna-Ameerika jõge imetelles (ei puudunud ei mudane vesi ega endast viimast andva punna mootoriga vineerist kokkuklopsitud värvilised laevukesed) haakis meile kaks! korda sappa mingi turistiks kehastunud kohalik kriminaal, jälitas meid natuke aega, tegi näo, et püüab oma seebikarpi Guayaquili kauneimaid vaateid, ise meid pidevalt silmanurgast piiderdades ja alati meiega samal ajal pisut tagapool seisma jäädes. Ei tea, kuidas plaan täpselt edasi ette nägi (arvata on, et nad oleks mingi aja pärast tulnud sõprust sobitama ja siis sobival hetkel meid röövinud), aga me naersime nad välja, tegime ikka sagedamini pause ning pikemaid ja lühemaid jutuajamisi seal iga 50 m tagant seisvate korravalvuritega ning saime lõpuks neist jobukakkidest lahti.
Promenaad kulgeb rahulikult mööda Guayase jõe äärt, et siis ühel hetkel Las Peñase linnaosaks üle minna. See on Santa Ana mäekülje peal asetsev nummi naabruskond, mis ongi pmt Guayaquili vanalinn. Ka see piirkond tehti korda selle sama imelise linnapea poolt ja hetkel on seal vaat et igas peatänava majas hubane kunstigalerii-kohvik. Kõik on ilus ja õhkkond selline numinaator-boheemlane, aga mingi aja pärast seal promeneerides hakkab hing värviliste majade keskel värvilistele galeriidele vaheldust otsima. Mööda mäekülge üles tõustes jõuab aga hoopis tavaliste elamute piirkonda, kõik ilusti korda tehtud ja jällegi annab iga mõnekümne meetri tagant seal oma tööd tegevast korravalvurist märgu tema ragisev walkie-talkie. Et varasem viletsus ja linnapea tublidus kohalikel meelest läheks ega turistidel märkamata jääks, on iga maja seinale riputatud foto sellest, milline too hurtsik enne tema imetegusid välja nägi.



Santa Ana mäe tipus on majakas, kust tervele linnale ja jõele kaunis vaade avaneb. Mööda treppe sinnapoole turnides hakkas meiega järsku üks viiekümnendates esmaklassilises turistikostüümis mees saksa keeles rääkima. Segadus. Hetke pärast sai ta aru, et me ei saa aru ja läks kiiresti üle inglise keelele ning kui asjad me vahel veelgi selgemaks said, siis jätkus kõik hoopis kodusemas hispaania keeles. Tuli välja, et ta on filosoofia õppejõud Tšiilist ja oli just tulnud oma arstist venna ja tema tiinekast pojaga Galapagose saartelt. Nendega oli põnev rääkida ja kuna oli juba lõuna aeg, siis läksime kõik koos ühte nurgapealsesse kodusööklasse sööma. Kusjuures, Ecuadoril ei ole oma raha, juba umbes kümme aastat kasutavad nad USA dollarit. Hinnad on aga sealjuures USAga võrreldes ikka märgatavalt odavamad, kahekäiguline lõuna joogiga läks maksma 2 dollarit näkku. (Mitte, et me Noraga tol päeval millegi eest maksnud oleksime :P) Pärast seda käisime nendega veel ühes kanaliäärses kohvikus PÄRIS kohvi joomas ja käsitööturul shoppamas. Meeletult suveniire ostsid küll kokku vaid nemad kolmekesi, me tillerdasime lihtsalt kaasa ja imestasime, kui palju võltskäsitööd on võimalik poole tunni jooksul kokku osta ja kui palju raha selle eest välja käia.

Teisipääva hommikul käisime oma Ivaniga kõigepealt kohalikku traditsioonilst hommikusööki - encebolladot - söömas. Encebollado on põhimõtteliselt sibula-kalasupp, sisse visatakse sinna veel chiflet ehk soolaseid banaanikrõpse.



Kel Ecuadori mainides kõigepealt Chiquita sinised sildid silme ette tulevad, siis seda maad banaanidega seostades olete palju õigemal teel kui meie oma kohviillusiooniga olime. Banaane on seal palju ja neid kasutatakse pea kõikjal. Kõige huvitavam oli banaanihautis, mida serveeritakse kuumas savikausis, mille põhjas on veel suur tükk kala ja mille kõrvale antakse hunnik riisi (teine selle mandri köögi peategelane). Ka iga tavalise prae juurde käib viil praetud banaani ja nende päevade jooksul saime me kõik oma kõhuhädad mugavalt banaani kuritarvitamise kaela ajada. Naaberriigid kutsuvad ekuadorlasi ahvideks (monos) vast kah just nende banaanilembuse tõttu.

Pärast hommikusööki käisime Guayaquili ajaloomuuseumis ja pärastlõunal promenaadi ääres seisvat mootorpurjekat vaatamas. Laeva nimi on Buque Escuela Guayas ja on 1970. aastal sellele kunagisele kuulsale laevatehase-linnale üldsegi mitte autegevalt hoopis Baskimaal Bilbaos ehitatud. Kui me tekile astusime ja valgetes kostüümides meremehi naeratades meie poole vaatamas nägime, tundsin järgnevale jutuajamisele juba ette mõeldes rõõmu, et seekord ju ometi ei tule seletada, kus Eesti asub ja mis riik see selline üldse on, sest meremehed tunnevad kõiki maid, sadamaid, meremeestemaju ja -kodusid. Kui aga üks madrus Eestist rääkimata isegi Rootsi asukoha määramisega hätta jäi, taandus eelmise hommiku hiiglaslik kohvipettumus hinges kükitava lehetäi suuruseks, et sellele järjekordsele romantilisele illusioonile kokkukukkumiseks ruumi anda.

Vahetevahel seda Eesti tutvustamise monoloogi ette kandes ja ise temast juba surmani tüdinenud olles tuleb tahtmine see kõik luuletuse kombel riimi panna (eriti uhke oleks ta muidugi regilaulu moodi algriimis ette laulda) ning juba ammu valdab mind ka kiusatus rääkida järgmisele "Estonia" peale segadusse sattunud näole hoopis ühest väikesest kuningriigist keset Põhja-Jäämerd, kus elatakse lumelossides värviliste virmaliste all ja iluuisutatakse poodi piima ostma, kus koduloomadeks on Siberi huskyd, basseiniga majades hülged, rahvustoiduks šokolaadijäätis ning kus nii seadusandlik kui ka täidesaatev võim kuuluvad Lumekuningannale.

Laev külastatud, jäi Ivan veel linna, aga meie tahtsime koju minna, et Triinuga skaipida. Jalutasime siis bussipeatuseni, kraapisime oma viimased kaasasolevad dollarid kokku ja astusime...vale bussi peale. Kui me sellest aru saime, kobisime maha ja olime järsku pimedas võõras linnas, vägagi kahtlases linnajaos. Raha meil enam ei olnud, umbes teadsime, kuhu poole kodu jääb ja nii me siis hakkasime teineteise värisevatest kätest kinni hoides ja Ivani hoiatusi ignoreerides sinna poole liikuma. Õhtutund ei olnud veel väga hiline ja õnneks jõudsime ilusti koju.

Järgmine hommik oli meil Guayaquilis viimane. Veetisime ühe pika ja laisa hommiku, käisime Ivani ja ühe tema töökaaslasega lõunal, kohalikus muusika- ja õllemuuseumis ja sõitsime metroviaga bussiterminali. Metrovia on jällegi selle sama helge peaga linnapea sisseseatud ühistranspordi liik, mis on tegelikult buss, aga täiesti eraldi sõidurajal, kuhu autod ei saa ja on seetõttu palju kiirem kui teised sõidukid. Terminalist ostsime piletid mägedesse - Cuenca linna.

Õhtul sinna kohale jõudes võtsid meid vastu mägede karge öine külm ja Christian, kes pidi idee järgi meie host olema, aga kes viis meid hoopis oma onupoja Fabrizio ja tolle saksa-itaalia verd majakaaslase Gavino juurde ning tõmbas ise leebet. Asi ei olnud õnneks meis, nii pidi ta tegema kõigi Couchsurfingu inimestega, sest tal endal ei ole töö tõttu aega surfaritega tegeleda. Aga noh, meil ei saanud ka midagi tolle maja vastu olla, sest meile eraldati oma tuba laia voodi ja privaatse vannitoaga ning nii saime end seal päris printsessidena tunda :)

Järgmisel hommikul, see oli siis juba 20. oktoober, läksime Cuencat vaatama. Soe ennelõunapäike oli öise kurja külma linnast välja ajanud ja meil oli väga mõnus mööda karge mägijõe kallast kesklinna poole jalutada. Cuenca on hoopis nummim ja rahulikum linn kui Guayaquil. Ja mis seal salata, äktsionivaesest euroopast tulnuna on ikka palju turvalisem tunne istuda kohvikus, ilma, et kõrval turva su lonkse loeks, püstol isegi mitte vööl, vaid käes, nimetissõrm päästikul (just sellises olukorras meil korra Guayaqulis oma hommikukohvi juua tuli).



Jalutasime siis terve päeva linna peal ringi, käisime Gavinoga lõunal ja õhtul viisid poisid meid Tartu Genist paar kraadi kangemasse kohta, kus saime esimest korda proovida canelazot (sellest joogist hiljem pisut pikemalt) ja palju tantsida.

Reede hommikul läksime turule puuviljaretkele, maksime suure hunniku puuviljade eest kokku umbes 4 euri ja olime jube õnnelikud :)



Pärast jaluteerisime jällegi linna peal ja käisime linnamuuseumis. Õhtul läksime jälle õue, kõigepealt pirukaid sööma ja mingit sooja riisijooki jooma, seejärel ühte hästi ilusasse baarikesse ja siis...mingisse vägagi Atlantiselaadsesse diskoteeki :P aga tantsisime ilusti ära ka selle öö. Koju jõudnud, hakkasime Noraga keeksi tegema ja varahommikuks sai see isegi valmis.
Hommikul mõnulesime lõunani Nora ja Fabrizioga tagahoovis kohvi, keeksi, puuviljade ja päikesega. Ja ega me midagi väga tarka tol päeval ei teinudki, lebotasime, lugesime, kirjutasime. Õhtul tegi Fabrizio meile süüa ja laulis oma isetehtud kitarri saatel enda väljamõeldusd lugusid.

Aga pühapäeval sõitsime linnast välja - Las Cajasesse - mägede vahele turnima. Enne matka närisime kõvasti suhkruroogu, et jõudu saada ja tegime alpakale pai ja pilti.



Koperdasime kolmekesi seal mägede vahel, istusime 4000 m kõrgusel, vaatasime mägijärvi ja tunnetasime kõigi meeltega kogu seda võimsat loodust enda ümber. Peadpööritavatest kõrgustest alla jõudnud, läksime sealsesse väikesesse restorani kala sööma. Kuna oli üpris külm, siis võtsime ka canelazo shotid. Canelazo on niisiis Ecuadori tüüpiline jook, seda juuakse kuumalt ja on pmt kaneelimaitseline aguardiente. Ühest shotist jäi meile väheks, võtsime teised veel.



Siis võtsime veel mõned ja siis tuli kellelgi geniaalne idee terve kann tellida. Edaspidi läksid ideed aga aina geniaalsemaks ja nii juhtuski, et me jõime nendele esimestele shottidele lisaks veel viis kannu canelazot ja jäime ikka väääääääääääga purju. Kui me kodu poole minema hakkasime, ei jaganud me keegi enam ei ööd ega ka mütsi mitte, aga otsustasime Cuencasse tagasi hääletada. Kõik läks ilusti ja muidugi väga lõbusalt :D

Esmaspäeva hommik oli traditsiooniliselt natukene sinine, aga me ajasime end tema kiuste siiski püsti ja läksime bussi peale, et Lojasse sõita. Pärast paari tundi hingematvalt kaunite vaadetega mägede vahel keerlevat bussisõitu jõudsime me kohale. Algul oli meil plaan sinna ka ööseks jääda, aga kuna saime bussipiletid edasi juba samaks õhtuks, otsustasime seal veeta vaid päeva. Loja on väike, seal on hästi palju kirikuid, linnast jookseb läbi tammidega eraldatud eriti metskik ja vihane jõekene. Kõndisime seal ringi, sõime, istusime kohvikus ja tegime Peruu-plaani, sest järgmisel ööl pidimegi juba sinna jõudma.
Õhtul bussile minnes saime kogesime ka esimest korda midagi, millega nüüd juba harjunud oleme, aga mis esialgu ikka väga suur ülekohus tundus - terminali maks. Asi seisneb siis selles, et kuigi sul on bussipilet ostetud, tuleb sul platformile saamiseks veel eraldi pilet osta. See on alati mingi väga väike summa, aga siiski ei mahu pähe, et MIKS nad seda siis juba bussipileti hinna sisse ei arvesta. Lõuna-Ameerika loogika. Bussi peale ronides pidime jällegi bussijuhi ja teiste terminali töötajatega kaklema, et oma seljakotid üles bussi enda juurde saada. Me kohe üldse ei tehtnud mingis Ecuadori ööbussis oma ainukest varandust alla pagasiruumi kogu maailmale minemavedamiseks panna ja võitlesime lõpuks kottidele ülestulekuõiguse välja, juhuuu!

See terminalimaksust ja energilisest sõnade vahetamisest bussijuhiga tekkinud natukene kibe emotsioon ja värin kätes haihtuvad kiiresti, kui üks suurem ratta alla jäänud kivi või kompaktselt kokkuvolditud jäsemetesse löönud kramp sind hetkeks magushapust bussiunest virguma paneb ning aknataguste sügavmustade mäemürakate vahelt paistab eredaid-eredaid tähti täis tumesinine taevas, nii ilus, et tundub justkui tuleks seda pilti endale ette kujutada.
Kuidagi müstiline (või kui tahate, siis maagiline) on see reaalsus siin küll, eriti kesk võimsat loodust mini-kärbsena mäe otsas istudes ja alla pilvi peegeldavatele mägijärvedele vaadates, jaluteerides tänavatel, millel kunagi kuulsad ja kõlavate nimedega kroonikakangelased oma veelgi kuulsamaid ja kõlavamaid tegusid korda saatsid, teiste, mingil põhjusel täpselt samal ajal samasse kohta sattunud reisijatega juttu ajades või mõnel siestalisel hetkel hommikul antikvariaadist kopikate eet ostetud raamatuga järjekordse hea inimese kollasel diivanil pikali visates.